26. veebruaril suri Mehhikos Paco de Lucia, üks maailma suurimaid kitarriste, kes pimestas publikut oma välkkiirete flamenkorütmide ja näputööga. Ta oli 66.
Ta sai Kariibi mere rannakuurordis Playa del Carmenis puhkusel viibides südamerabanduse ja viidi haiglasse, kus ta suri, ütles Quintana Roo osariigi peaprokurör Gaspar Armando Garcia Mehhiko raadiole Enfoque.
Hr De Lucia – kelle tegelik nimi oli Francisco Sanchez Gomez – oli kõige tuntum flamenko poolest, kuid katsetas ka teiste muusikažanritega. Üks tema kuulsamaid salvestusi oli Friday Night in San Francisco, koos teiste kitarristidega John McLaughlin ja Al Di Meola 1981. aastal.
1960. ja 1970. aastatel moodustas ta populaarse duo varalahkunud flamenkolaulja Camaron de la Islaga. Nad andsid koos välja 10 plaati.
Hr de Lucia 1973. aasta rumba Entre Dos Aguas (Kahe vee vahel) sai üheks populaarseimaks salvestuseks Hispaanias.
Ta pälvis 1992. aastal kultuuriministeeriumi kaunite kunstide kuldmedali ja 2004. aastal maineka Astuuria printsi kunstiauhinna. 2010. aastal omistati talle Bostoni Berklee muusikakolledži audoktori kraad.
Hr de Lucia viimane stuudioalbum Cositas buenas (Head asjad) tõi talle 2004. aastal esimese Latin Grammy ja tema 2012. aasta live-salvestus En Vivo (Live) sai teise.
Hispaania haridus- ja kultuuriminister Jose Ignacio Wert nimetas surma ootamatuks ja enneaegseks, ütles de Lucia ainulaadne ja kordumatu kuju.
Hr de Lucia, kes sündis 21. detsembril 1947 ja kasvas üles Lõuna-Hispaania linnas Algeciras. Ta oli juba varakult sukeldunud flamenkomuusikasse. Tema isa ja kaks venda mängisid kitarri ning kolmas vend oli osav flamenkolaulja. Ta võttis oma kunstnikunime oma portugallannast ema Lucia järgi.
Hr de Lucia ametlik koolitee lõppes, kui ta oli 11-aastane ja peagi esines ta kohalikes baarides flamenkot. 14-aastaselt tegi ta koos oma venna Pepega oma esimese plaadi Los Chiquitos de Algecirase (Algecirase lapsed).
Ma ei õppinud muusikat, ütles hr de Lucia 2012. aastal Associated Pressile. Ma elasin seda sõna otseses mõttes. Flamenko oli elustiil, suhe muusikaga, rohkem kui karjäär. Ma ei õppinud kunagi muusikas harmooniat ega kaanoneid.
Vaatamata vähesele ametlikule muusikalisele väljaõppele avaldas hr de Lucia inimestele muljet oma tähelepanuväärse osavuse, käejõu ja tehnikaga, mis võimaldas tal toota flamenkokitarrile nii iseloomulikke kuulipildujalaadseid picado riffe.
Olen alati avastanud, et mida rohkem tehnikat sul on, seda lihtsam on end väljendada, ütles ta 2004. aastal Hispaania ajalehele El Pais antud intervjuus. Kui sul tehnikat napib, kaotad vabaduse luua.
Väidetavalt kõigi aegade mõjukaim flamenkokunstnik, härra de Lucia andis traditsioonilisele kunstivormile uut elu ja talle omistatakse selle moderniseerimise eest, tuues sisse mõjutusi muudest muusikavormidest, nagu džäss, bossa nova, klassika ja salsa.
Kuigi mõned neist uuendustest pälvisid flamenkopuristide kriitikat, määratles hr de Lucia oma mõjuka kõla, jäädes truuks oma flamenko juurtele, olenemata sellest, mida ta mängis.
Tema enda 1981. aastal loodud sekstett sisaldab bassi, trumme ja saksofoni. Lisaks tööle McLaughlini ja Di Meolaga, hõlmas tema kõrgetasemeline koostöö kitarrist Larry Coryelli ja pianist Chick Coreaga, kes liitus hr de Lucia grupiga albumi Zyryah jaoks 1990. aastal.
1995. aastal mängis ta koos Bryan Adamsiga loos Have You Ever Really Loved a Woman.
Paco oli ja jääb universaalseks artistiks, kes viis kitarri- ja flamenkotunnetuse kogu maailma südamesse, ütles Hispaania kunstnike ja toimetajate ühingu president Jose Luis Acosta.
