Bruno Mars on teispoolsuses žanrihüppavas saates

Bruno Mars alustas laupäeva õhtul oma suvetuuri Washingtoni Verizon Centeris kogu vajaliku võrkkesta raiskamisega. Laialivalguvad videoekraanid. Suitsu-, tule- ja konfettid. Toyota Priuse suurune diskopall.





Kontserdi kõige pimestavam visuaalne element oli aga diskreetselt füsioloogiline. Ühtsedes punastes bleiserites, gepardimustrilistes särkides ja kleepuvates kuldkettides töötas Mars ja tema kaheksaliikmeline bänd laval nagu liiga kofeiiniga Big Daddy Kanes. Ei läinud kaua, kui need kargepunased bleiserid hakkasid näitama Burgundia laike.

Ma peaksin selle ülikonna peale mõtlema! ütles Mars suurele rahvahulgale, nagu poleks ta seda teinud. See ei olnud garderoobi rike. Ta tahtis, et kõik näeksid teda higistamas.

See oli üks neist haruldastest, põnevatest, tagurpidi popkontsertidest, kus selle asemel, et püüda jäigalt taasluua erinevate hittsinglite sära, võtab laulja lauluraamatu üle täieliku kontrolli, kujundades seda oma suva järgi. Mis tähendab, et see oli fantastiline.



Raadios, kus Marsil hõljub pidevalt neli hitti nr 1, võib tema hääl kõlada teravalt ja jäigalt. Aga laval laupäeval oli see suhkrutolmuline ja elastne. Tema uusim singel Treasure tundus nagu vana VHS-i dub Soul Train, mis on ellu äratatud. Politseist inspireeritud saates „Locked Out of Heaven“ laulis ta nagu Sting rohkem hambumusega. Ja tema südant pigistava When I Was Your Man vaikiva viimase refrääni ajal vaikisid ka tuhanded fännid, kes kuulasid, kuid ei suutnud siiski kaasa kroonutamist takistada.

Mars hüppas läbi Motowni, uue laine, 70. aastate lõpu funki, 90. aastate keskpaiga R&B, eputades poppi, mis on toonud talle suure ja mitmekesise austajate hordi. Seda võis näha laupäevaõhtuses publikus – seal oli beebibuumi, buumipõlve beebisid, buumipõlve beebisid ja 100. jaotises päris beebi.

Kuid Mars näis olevat mures peamiselt publiku naiste pärast, võltsflirtides ühega esireas: Lubage mul end tutvustada, ütles ta. Mina olen pileti peal olev mees.



Seal oli ka ehedat eputamist. Ta garneeris mõne loo kitarrisoolodega, et mängida kitarrisoolo, ja ka trummisoologa, mis oli kuidagi imekombel mitte õudne. Ja kuigi ta võib trügida selle vaata-mind-ma-suan-kõike-ruumi poole, kus Prince elab, peab ta siiski õppima, kuidas oma isiksust kogu oma žanriliselt hüpliku ajarännaku kaudu kinnitada.

Siin on üks käik, mille ta peaks revolutsiooniaegselt Prince’ilt kohe varastama: pange sellele piletilehele ka saatebändi nimi Hooligans.

Esiliin – kitarrist Phredley Brown, bassimees Jamareo Artis, toetav vokalist Phillip Lawrence ning sarvesektsioon Kameron Whalum, Dwayne Dugger ja James King – mitte ainult ei toonud nende bossi lauludesse tohutut elu ja elektrit, vaid tundus, et neil on ka parim. 90 paaritu minutit nende elust. Tagaküljel hoidsid trummar Eric Hernandez ja klahvpillimängija John Fossit komplekti kokku liimituna.

Ja esivokaali saatel mees, kes kavatseb veeta oma suve planeedi võitmiseks, üks bleiser korraga, Bruno Mars.

Soovitatav