Proosaluuletus on pigem proosas kirjutatud luuletus, mis teeb sellest veidra hübriidi, anomaalse žanri. See kasutab ära proosa elemente (mida Dryden nimetas 'proosa teiseks harmooniaks'), tõstes samal ajal esile luule võtted. Proosaluuletused töötavad pigem lause kui rea, lõigu asemel stroofi järgi, kuid ometi määratlevad nad end visalt luuletustena, mis annab neile mässumeelsuse ja vanamoodsatest kitsendustest vabanemise tunde. Sellegipoolest võivad need sunniviisiliselt kaasaegsed olendid näida proosana, kuid nad mõtlevad metafooriliselt, nagu luule.
Prantsuse kirjanik Aloysius Bertrand kehtestas proosaluuletuse žanrina teoses Gaspard de la Nuit (1842), raamatus, mis mõjutas Baudelaire'i teost Petits poe{grv}mes en prose (1869). Baudelaire kasutas proosaluuletusi, et mässata klassikalise prantsuse versifikatsiooni kitsikuse vastu. Ta oli prantsuse aleksandriini meister, kes otsis sellest vabanemist realistlikust romaanist laenates. Ta plahvatas laiaulatuslikke formaalseid ootusi isegi siis, kui ta säilitas balletilise fraseerimistunde. Tal olid meediumi suhtes suured ambitsioonid ja ta kirjutas sõbrale: 'Kes meist poleks oma ambitsioonikatel hetkedel unistanud poeetilise proosa imest, muusikalist ilma meetri ja riimita, piisavalt nõtke ja karm, et kohaneda hinge lüürilised impulsid, psüühika lainetused, teadvuse võnked?' Baudelaire’i proosaluuletused – koos Rimbaud’ teostega Les Illuminations (1886) ja Mallarme{acute} Divagations (1897) – lõid segavormi (osaliselt sotsiaalse, osalt transtsendentaalse), mida on sellest ajast peale laialdaselt praktiseeritud.
Proosaluuletus, mis sageli näib olevat Prantsuse import, on olnud tugeva põrandaaluse Ameerika eluga, nagu näitab David Lehman oma rabavas ja kaasavas uues antoloogias Great American Prose Poems. Terava sissejuhatusega kogumik algab sõnadega Emerson ('Woods, proosasonett') ja Poe ('Vari -- tähendamissõna'); võtab hoogu koos eksperimentaalsete kaasaegsetega, nagu Gertrude Stein (Tender Buttons) ja William Carlos Williams (Kora põrgus); ning saavutab kõrge taseme 1960. ja 70. aastatel W. S. Merwini, John Ashbery, James Wrighti ja Mark Strandi kvaasi-sürrealistliku loominguga. 'Proosaluuletus on kahe vastandliku impulsi, proosa ja luule, tulemus ja seetõttu ei saa seda eksisteerida, kuid see on olemas,' nagu Charles Simic nutikalt ütleb. 'See on ainus juhtum, mis meil on ringi ruudustamiseks.'
Suurepärased Ameerika proosaluuletused on täis üllatusi, nagu Emma Lazaruse 'Väljaränne (3. august 1942)' ja Thornton Wilderi 'Laused'. Siin on lemmik Russell Edson, kes on peaaegu 40 aastat pühendunud ainult tähendamissõnalaadsete proosaluuletuste kirjutamisele. Edson on alati otsinud seda, mida ta nimetab 'luule definitsioonist vabastatud luuleks ja ilukirjanduslikust vajadusest vabaks proosaks'. Esimest korda avastasin etenduse „Etendus Hog Theatris” tema raamatust The Childhood of an Equestrian (1973), mis on nüüdseks lisatud tema retrospektiivsesse köitesse Tunnel: Valitud luuletused (1994). Edsoni maa-alune naer toimib sageli inimeste ja loomade vahelisi piire ületades.
Etendus Sigateatris Kunagi oli sigade teater, kus vitsad esinesid meestena, kui mehed olid sigadused.
Üks vits ütles, et minust saab vits põllul, kes on leidnud hiire, keda sööb sama vits, kes on põllul ja kes on leidnud hiire, mida ma esitan oma panusena esineja kunsti.
Oh olgem lihtsalt vitsad, hüüdis vana vits.
Ja nõnda voolasid vitsad nuttes teatrist välja, ainult vits, ainult vits. . .
('Etendus Hog Theatre'is' ilmus esmakordselt Russell Edsoni raamatus 'The Childhood of an Equestrian'. Autoriõigus © 1973 Russell Edson.)
