Kui Nas kirjutas jaoks riimid Illmatic , ta ilmselt ei arvanud, et ta lõpetab siin . Ta ei teadnud, et sellest saab üks räpiajaloo enim kaunistatud albumeid, ja 20 aastat hiljem tähistas ta selle pärandit, esitades selle täies mahus riikliku sümfooniaorkestri toetusel.
Ometi oli ta reedel Kennedy keskuses, näiliselt sellest suurejoonelisest hetkest rabatuna. Räpparid ei peaks nii kaugele jõudma, eriti need, kes on pärit New Yorgi Queensbridge'i projektidest. Kakskümmend aastat tagasi kirjutasin ma seda riimi väikeses korteris väikeses toas, meenutas Nas pärast filmi 'N.Y. State of Mind' erutavat esitust. Teismeliste meeled [on] metsikud.
1994. aasta aprillis ilmunud Illmatic on saavutanud panteoni staatuse oma poeetilise ja filmiliku siselinna lehemädaniku kujutamise eest. Albumil kasutas Nas keerulisi lüürilisi mustreid, et kirjeldada oma ebaturvalist ümbrust – keskkonda, mis osutus noore räppari jaoks riskantseks, ehkki see pakkus suurepärase lõuendi tema jutustamisoskustele. Koos produtsentidega DJ Premier, Large Professor, Pete Rock ja Q-Tip lõi Nas erakordselt meeldejääva albumi. Sa ei pidanud olema New Yorgist, et näha lagunenud hooneid, pragunenud kõnniteid ja roostes korvpallivelgi.
Reedeõhtune saade ei olnud ainult Nasi võit, see oli ka tema fännide võit. See oli uhke sündmus kõigile, kes mäletavad esimest korda, kui nad kuulsid Nasi otse-eetris Barbeque'is ja vaatasid tema videot It Ain't Hard to Tell BET's Rap Citys. See oli üllas gala vananevatele b-poistele ja noorematele kuulajatele; nostalgia oli kontserdisaalis tihe. See oli saavutus ühele räpi tublile mehele ja žanrile tervikuna. Ja see oli sobiv põhisündmus Kennedy Centeri One Mic: Hip-Hop Culture Worldwide festivalile, mille käigus kunstiasutus tähistab žanri ajalugu ja elujõudu. (Festival on oma nime saanud Nasi laulu pealkirjast; üritused ja esinemised kestavad kuni 13. aprillini. Kontserdimajas oli laupäeval teine väljamüüdud Nasi etendus.)
Veidi pärast kella 20.00 hüppas NSO Popsi dirigent Steven Reineke lavale, et valmistada ette 100-liikmeline grupp. Seejärel kuulutasid hüppavad paelad õhtutähe saabumist ja Nas libises jahedalt esiplaanile tumedates prillides, mustas smokingis, mustas kikilipsus ja valges taskus. Orkester pani rafineeritud pöördeid Life’s a B----, One Love and Represent, mis tundus muusika teravust silmas pidades irooniline, kuid helid paisusid kaunilt kogu avaras teatris.
Lisaks Illmatic-lõigetele lisas Nas oma ülejäänud kataloogi hitte. Komplekti alguses pakkis ta lahti kiire komplekti lugusid – The Message, Street Dreams, If I Ruled The World – aastast 1996. See kirjutati , tema teise kursuse album.
Sel õhtul olid taustamuusikud sama tähtsad kui Nas. Asjaolu, et Nas esitas Illmaticut koos orkestriga, oli ainulaadne ja oluline ning isegi ta nägi kohati välja hämmastunud, mõnikord peatus hetkeks, et hetk täielikult omaks võtta ja jäädvustada. Muul ajal oli ta mänguline, naeratades ja õrnalt õhku torkides saates The World Is Yours.
Ühel hetkel Nas – nüüd 40 – peatus, et meenutada. Kakskümmend aastat tagasi tundsin, et mu sõnad peavad olema karmid, kuid nüüd olen veidi rafineeritum, ütles ta peegeldaval toonil. Ärge laske seda väänata. Ma olen siiski hood.
Publik tundis sellest osa juba etenduse lõpuks. Encore'i jaoks jäi orkester lavale, jättes Nasile oma DJ, bassimees, klahvpillimängija ja trummari. Nas tegi kikilipsu lahti ja andis energia otsekohesele räpikontserdile. Fännid, kes olid suure osa etendusest istunud, tõusid püsti ja tantsisid; paljud jätsid neile määratud istekohad lavale lähemale. Käed vehkisid meeletult nagu Panid sind välja nägema kostis kõlaritest. Breiktantsija keerles hüpnootiliselt vahekäigus. Kõik see Illmaticu jaoks. Kõik hip-hopi vaimus.
Moore on vabakutseline kirjanik.
